Ko Pha Ngan

Joon kohvi, nagu ikka hommikuti. Aga selle asemel, et kodus hommikumantli sisse peidetuna kohvimasinani komberdada, joon kohvi mere ääres. Soe tuul puhub päikesest kuumade õlgade peale ja energiat polekski tegelikult juurde vaja. Pigem naudin seda tuttavat lõhna ja maitset, mis annab märku, et uus päev on alanud.

0tyfNSiVQqqVfvVKYvyXaQ_thumb_8ca_preview

Mina olen mere äärde elama loodud, oma 24 eluaasta jooksul olen kõige kauem merest eemal viibinud 6 nädalat, kui tegin Bosnia Hertsegoviinas turunduspraktikat. Ka siis leidsin ennast pidevalt jõe ääres istumas, et mõnusat veeäärset tunnet tunda. Pärast kuu aega Chiang Mais elamist tulime siia, Koh Pha Ngani saarele ja sain aru, et olen koju jõudnud. Esimesel hommikul ujuma minnes olin nii õnnelik, et ei suutnud ennast enam tagasi hoida ja hakkasin üksi naerma, ujusin ringi ja itsitasin vaikselt. Kui mõtlete nüüd, et hakkan hulluks minema, siis pange Google’i otsingusse Koh Pha Ngan ja pildid, see selgitab natuke minu ülevoolavaid tundeid.

fullsizeoutput_3fbb

Elame saare sellises osas, kus on palju joogalaagreid nii et suur osa turiste tuleb siia joogat tegema või lihtsalt rahulikku puhkust nautima. Meie bungalow on merele nii lähedal, et trepist alla minnes on varbad juba sooja liiva sees. Siis tuleb mööduda ühest armsast kohvikust, kust meie Tai sõber Koa hüüab “Hello beautiful lady and handsome man” (kindlasti hüüab ta seda ainult meile) ja olemegi rannas, kus on palmid ja helesinine meri.

Inimesed on siin mõnusalt vabad, tundub nagu nende mured ja pinged oleksid kaugele  maha jäänud ja siia lubataks ainult häid emotsioone. Kedagi ei huvita väga riided, mida nad kannavad või see, millal nad viimati juukseid kammisid. Linnas jalutades näeb üldiselt kahte tüüpi reisijaid – äsja saabunud turistid ja siin pikemalt elavad välismaalased.  Esimesi on kõige lihtsam tuvastada kergelt punaseks põlenud naha järgi, päike on siin erakordselt intensiivne. Lisaks sellele on nende ehmunud nägudest näha, et nad ei ole veel harjunud kihutavate rolleritega, kes tihti mõne sentimeetri kauguselt mööduvad. Teine tüüp võõramaalasi kas elab siin, või on tulnud pikemaks ajaks näiteks joogalaagrisse. Nende valge nahk on pikast lõunamaal elamisest veidike oranžiks ja krimpsu tõmbunud, nägudel paistab erakordselt rahulolev naeratus. Selline, mis saab tekkida siis, kui oled piisavalt kaua sellises kohas viibinud ja unustanud oma “päris” elu mured. Mõned neist on kindlasti oma päris elu hoopis siia toonud ja ei kavatsegi tagasi minna.

Paar päeva tagasi sattusin õhtusööki süües ühe vanema inglise mehega jutustama. Tema elab nii, et suved veedab Inglismaal ja vähemalt oktoobriks tuleb siia, et soojust, päikest ja häid sööke nautida. Kevadel, kui Inglismaal hakkab soojemaks minema, lendab ta tagasi nagu lõunaamal talvituv lind. Tundub üsna ideaalne eluviis. Küsimuse peale, kui palju ta Eestist teab, vastas mees “I know you guys spend all your free time in saunas”, mis on ju päris tõsi. Vaevalt, et mujal maailmas laupäeva õhtuti kokku saadakse, et hämaras ja kuumas ruumis ühiselt higistada ja õlut juua.

fullsizeoutput_3fbc

Ükspäev rentisime rollerid ja tegime saarele tiiru peale. Rolleriga sõitmist olen juba kümme aastat harjutanud, aga mägedes sõitsin ise esimest korda. Esialgu tundus hirmus, aga kui hoog juba sees oli, sain aru, kui mõnus ja vabastav tunne on siin palmide vahel mäest üles ja siis jälle alla sõita. Lõpuks olid näpud suurest pidurdamisest valusad, sest mäest alla tulekud on nii järsud, et terve aeg peab pidurdama.

kglsbQBOaUtsu8TaG5g_thumb_8eb_preview

Naudin nüüd veel oma armsat Koh Phangani, sest juba 10 päeva pärast maandun Sydneys!!

Advertisements

Kohustus olla õnnelik

Kas te ei tunne vahel kohustust olla õnnelik? Näiteks sõbrapäeval? Või aastavahetusel? Või reisil olles…

Kuna eile oli sõbrapäev ja ma olen välismaal, siis tundsin seda kohustust eriti tugevalt. Usun, et inimesed, kes on reisil olnud rohkem kui nädala või kaks saavad aru, et iga minut igas päevas ei saa õnnelik olla. Mitte et ma üldiselt reisil rõõmus poleks – kui keegi mõõdaks minu õnnetunnet ja teeks sellest statistika, siis oleks reisimine kindlasti tugevalt üle rutiinsest elust. Aga mitte iga hetk.

Ilmselt tekitan selle kohustuse 99 protsenti endale ise. Nägin ju nii palju vaeva, et siia tulla ja mul on lõpuks soe (mul pole peaaegu et mitte kunagi piisavalt soe) ja päike annab mulle iga päev D-vitamiini. Peaksin ju kogu aeg õnnest pakatama. Aga kui ärkan ühel  hommikul halva tujuga ja ei taha täna üldse eriti midagi teha, siis tunnen süümepiinu. Ja kui siis veel juhtub keegi küsima, et kuidas mul küll siin kaugel läheb, siis kirjutan ise tuima näoga ekraani vaadates “Nii hästi, oleme väga rahul kõigega.”, sest ma tunnen, et seda minult oodatakse. Reisivad inimesed on õnnelikud, nad on ennast rutiinist välja rabelenud ja peesitavad päikese käes, meil siin Eestis on päris probleemid.

Ja ma olengi väga rahul kõigega, see ei ole üldse vale. Ma ei vahetaks kunagi isegi reisimise kõige raskemaid hetki koduse rutiini vastu. Need rasked hetked annavadki reisimisele mõtte, need hetked vormivad ja kasvatavad meid ja tänu sellele lähme koju tagasi natuke tugevamate, avatumate ja paremate inimestena. Kodust eemal olles on meil aega rohkem enda sisse vaadata, ehk leiame sealt midagi, mille üle me uhked pole või mälestusi, mis meid ei rõõmusta. Mingid tunded tahavad läbi tunnetatud ja mõeldud saada, see võib hetkeks hoopis melanhoolsust tekitada, aga suures plaanis liigume ju edasi ja parandame ennast.

Mulle tundub, et õnnelik olemine on praegu moes. Instagramikuulsused on alati ideaalsetes kohtades, ise ideaalsed ja muidugi ideaalselt õnnelikud. Imelik olekski vaadata mossitavate inimeste pilte, aga vahel mõjub see “mu elu on nii ideaalne” kuvand hoopis kurvana. Võib-olla olen mina kibestunud ja nende eludes ongi kõik alati hästi, aga ükspäev oma Instagrami pilte vaadates avastasin, et kõige rohkem erakordselt rõõmsaid pilte on ajast, mil ma olin omadega täiesti puntras. Ilmselt tekitas minus head tunnet see, et kuskil, kellegi telefoniekraanil on mul kõik korras. Kõige parematel hetkedel elus unustan üldse pilti teha ja pärast on natuke kahju, et sellest mälestust pole, aga ilmselt peabki siis see pilt ainult minu südames olema.

Või näiteks valentinipäev, mis peab romantiline olema. Ma ei ole üldse selle päeva vastane ja kõik need sarkastilised kommentaarid mulle ka ei meeldi, aga jäin eile selle peale mõtlema, kuidas sean ootused sellistel päevadel alati meeletult kõrgeks. Aga mis siis saab, kui valentinipäeval on kõik lauad heades restoranides kinni ja eriti pole tuju ka midagi romantilist teha? Elule meeldib hoopis nii teha, et suvaline teisipäev kodus filmi vaadates ja popcorni süües on kordades romantilisem, kui sõbrapäev.

Loodan, et minu jutust ei jäänud muljet nagu poleks õnnelik olemine minu elueesmärk. On, aga mida ausam selle koha pealt olla, seda siiramalt õnnelikuna ennast tunnen. Alustan näiteks selle postituse kirjutamisest ja ütlemisest, et alati ei pea kramplikult ideaalsuse ja õnnelikkuse kuvandist kinni hoidma.

9. veebruar, Chiang Mai – Nostalgia, hõre õhk ja muinasjutuküla mägedes

Viimased paar päeva on pilvine olnud ja uskumatu, aga eestlane minus väga naudib seda. Arvan küll, et olen rännumees ja tahan kodust kaugele, aga näed, vaatan aknast välja ja tunnetan seda mõnusat tuttavat tunnet, et korraks päike ei sära. See on kuidagi kodusem ja rahulikum. Ja siis tulevad silmade ette pildid kodust, nostalgia on neid pilte päris palju moonutanud. Nendes piltides ei ole lund ega külma, on soe suveõhtu Hiiumaal ja kuidagi on kokku saanud terve mu pere ja sõbrad, kellelgi pole halb tuju ja sääsed ei näri. Isegi minu armas koer Dändi mängib omaette, mitte ei nühi kõiki oma ilase pulgaga lootes, et keegi ometi seda viskab.

Kui mõtlen Hawaiile, ei mõtle ma selle peale, et suhtlus mu toakaaslastega läks vahepeal nii pingeliseks, et nad mulle enam isegi tere ei öelnud. Või selle peale, et mul kunagi raha ei olnud ja suve lõpus 300 dollarine tšekk rõdult alla lendas. Ma ei mõtle, kui üksikuna ma ennast tihti tundsin. Ei, ma mõtlen soojade suveööde peale, kui me mägedes ilma katuseta autoga ringi sõitsime ja ma mõtlen selle peale, kuidas ma õhtuti rannas päikeseloojangut vaatasin ja varbad sooja liiva alla lükkasin. Ma mõtlen sellele, kuidas restoranis olid toredad kliendid, kelle laua kõrvale ma seisma ja oma unistustest rääkima jäin. Ma ei mõtle selle peale, kuidas minus tekitas judinaid see, et ma turul inimestele täielikku jama pähe määrima pidin. Ma mõtlen sellele, kuidas tööpäeva lõpus minu juudist ülemus Tony limonaadi ostis ja me tagasi Waikiki poole kihutasime. Selleks korraks olid müümised müüdud, ausal või ebaausal moel, aga mul oli raha, et üüri maksta ja sushit osta.

Hiljem Chiang Maile tagasi mõeldes ei meenuta ma kindlasti seda, et peatänavatel kõndides ei taha ma sügavalt sisse hingata, sest tunnen, kuidas mu kopsud heitgaasi ja tolmuga täituvad. Või sellele, et siin pole sa jalakäijana mitte keegi, et kõndimiseks pole kohta ja ülekäigurajad on lihtsalt nalja pärast maha joonistatud, sest ükski auto ei kavatsegi sind kunagi üle tee lasta. Või seda, kui keeruline on seletada, et ma ei taha oma toidu sisse liha. “Vegetarian, no meat, please, no chicken, no pork” Sõbraliku naeratusega koos saan vastuseks “Pork, yeess!” Või “No!” Ja ma ei tea, kas see no tähendab, et ilma sealihata ei saa toitu valmistada või “No”, nad ei pane liha. Kõik see jääb häguseks taustaks säravatele headele mälestustele.

Näiteks sellele, kuidas vaatasin 1500m kõrguselt mägesid enda all ja tundsin korraga, kui erilises kohas ma olen. Ma ei tea, kas see oli hõredast õhust või taimaalaste jaoks väga olulise templi Wat Phra Thati lähedusest, aga vaatasin alla ja pisarad tulid silma, samal ajal tahtsin naerda ja pea hakkas ringi käima. Selles kohas oli mingi imeline rahu, tagasi mõeldes tundub mulle, et inimesed isegi liikusid aegluubis ja rääkisid hästi vaikselt. Tundus nagu oleksin kõige eest ära põgenendud. Kõik soovid, mured ja rõõmud sagivad seal kaugel all ringi ja siin on ainult tühjus ja rahu.

fullsizeoutput_3f7c

fullsizeoutput_3f70

fullsizeoutput_3f71

Sõitsime rolleriga edasi – veel kõrgemale, tee läks järjest kitsamaks ja kurvilisemaks. Ühes kohas tuli silt, mis ütles et ilma töötava signaalita ei tohi edasi sõita. Istusin seal rolleri tagaistmel ja mõtlesin “Huvitav, miks? Ilmselt selleks, et madusid ja metsloomi tee pealt ära tuututada.” Tegelikult oli töötavat signaali vaja selleks, et kurvid ja tõusud olid nii järsud ja teed nii kitsad, et kurvi tagant tulevatele autodele tuli märku anda, et me oleme siin. Mina oma maofoobiaga olin muidugi valmistunud sadu madusid nägema, aga ainuke madu keda ma Tais näinud olen, oli pisike maobeebi Bangkokis.

IMG_0170fullsizeoutput_3f62

IMG_0138
Tanklas

Sõitsime pikalt mööda mägist teed edasi, vahepeal panin silmad kinni, sest kurvides jäi meist vasakule kuristik ja paremale möödasõitev auto. Asustus oli ammu lõppenud ja tundus, et kitsas tee saab viia ainult mõne matkaraja või vaateplatvormini. Täiesti ootamatult jõudsime hoopis ühte kummalisse külasse. See oli nii veider ja armas koht, tänavatel jooksid rõõmsalt koos lapsed, koerad kutsikatega, kanad tibudega ja kassid poegadega. 

fullsizeoutput_3f76IMG_0144fullsizeoutput_3f79

Istusime kohalikku restorani, kus pakuti kiirnuudleid. Sõime, vaatasime ja imestasime – kõik oli nii vaba, kuked kiresid laudade peal ja inimesed ajasid rahulikult omi asju. Ilmselt on nad harjunud, et üllatunud turistid aeg-ajalt nende koju satuvad. Niimoodi kõigest eraldatuna nad seal elavad, olen ju ise ka terve elu saare peal elanud, mingi osa minust naudib seda kõigest eemal omette olemist.

IMG_0164fullsizeoutput_3f7b

Sellised hetked teevadki reisimise minu jaoks eriliseks – kunagi ei tea mis järgmise kurvi taga ootab.

fullsizeoutput_3f75

28. jaanuar, Chiang Mai

Tegin arvuti lahti, et Taist kirjutada, aga tundsin, et praegu tahab hoopis üks teine mälestus, üks teine algus minu seest välja kirjutatud saada. Sealt see kõik ju tegelikult algaski, ühest erakordselt igavast jaanuarikuu hilisõhtust Hiiumaal, 5 aastat tagasi. Olin siis 19-aastane ja järsku tundsin, et kõik on kogu aeg sama, aastad veerevad oma rütmis ja päriselt kunagi midagi ei muutu. Tegelikult oli siis palju muutunud, olin 4 kuud tagasi kolinud Tallinnasse ja hakanud ülikoolis suhtekorraldust õppima, aga see polnud piisav. Kujutasin ette, kuidas veedan järjekordse suve Hiiumaal, tehes täpselt samu asju, mis viimased 5 aastat ja lõpuks ei mäletagi, milline suvi see parajasti oli.

Kui sügisel Laura mind endaga suveks Hawaiile kutsus, tundus mõte mulle kuidagi liiga kauge, kallis ja hoomamatu. Selleks jaanuarikuu õhtuks, kui minu mõtted Hawaiini jõudsid, olid Laural juba teised plaanid ja nii otsustasin minna üksi. Ilmselt just nii see minema pidigi, meie mõlema jaoks. Korraga tundsin, et sellest hetkest algab minu oodatud muutus, minu rada.

Esimene õhtu Hawaiil. Ma olin äärmiselt rõõmus, aga samal ajal ka äärmiselt ärevil. See oli minu esimene õhtu üksi välismaal ja mitte lihtsalt välismaal, vaid Hawaiil. Kõik tundus mulle kuidagi suur, majad ja palmid ja ookean ja isegi õhk ja pimedus ookeani kohal tundusid mulle suured. Ma ei oska seda muud moodi kirjeldada, kui suurena. Nagu kõike oleks kuidagi rohkem, kui Eestis.

See oli soe, niiske ja pime Hawaii öö, ja järsku mina oma punase kohvriga selle keskel. Ma ei läinud esimene õhtu välja sööma ega linna vaatama, nagu ma nüüd esimene õhtu välismaal teeksin. Ma ei julgenud eriti midagi teha ja kõik tundus kallis, natuke hirmutav ja liiga ilus, et tõsi olla. Ainuke asi, mida teadsin et pean nägema, oli ookean. Küsisin eestlastelt, kuhu poole meri jääb ja sibasin siis sinna poole nagu värskelt munast koorunud kilpkonn.

Tee peale jäi ABC pood, minu esimene ABC külastus, neid külastusi tuli veel sadu, aga uskumatu, et üks hetk minu elus olin ma esimest korda ABC poes, ostsin endale banaani, jogurtit ja mingit Hawaii jooki, milleta hiljem peaaegu ükski päev ei möödunud. Puterdasin kassas midagi oma häbeliku inglise keelega ja teadsin juba, et üle tee on ookean. Vaikne ookean, suur ookean, mille keskel on pisike saar ja mina olen selle peal.

Ja ma läksin üle tee ja seal vaatas ookean mulle vastu – kohisev, soe, hiigelsuur. Tähed olid taevas ja Honolulu linn mu selja taga. Katsusin vett, kuigi see must, suur ja pime ookean tundus mulle natuke hirmutav. Kõik oli natuke hirmutav, suur ja võimas, aga nii eriline.

Nii eriline. Ma tahaks üldse olla võimeline tundma uuesti sellist põnevust, sellist hirmu, sellist rõõmu, sellist imetlust, sellist ärevust, sellist eufooriat ja seda kõike korraga. Ma ei tea, kas kõigile inimestele üldse on antud võimalus sellist tunnet tunda, veel enam korduvalt. Ehk on nii, et tundsid juba ära, aitab küll! Seda tunnet, et tõesti, päris ausalt, mitte miski muu ei loe. Ainult sina, ookean ja Hawaii limonaad, ja sa tead, et pärast seda hetke pole sa enam kunagi see, kes sa enne olid. Sa pole enam sama inimene ja su elu hakkab mingit hoopis teist rada pidi veerema.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nüüdseks on see rada toonud mind siia, pühapäevaõhtusesse Chiang Maisse. Tulime just marketilt, kust ostsime kaks karpi sushit, pannkooki, suure kobara banaane, papaiat ja pomelot – kõik kokku läks maksma 4.60€. Kui ma kunagi enam Tais ei ole, siis neid magusaid puuvilju ja turgusid oma ahvatlevate lõhnade ja inimeste sagimisega jään kõige rohkem igatsema.

fullsizeoutput_3f04

Taimaalasi vaadates tuleb mul vahel silmade ette pilt loodussaatest, kus lõvid ja tiigrid pikutavad puu all varjus…Tuk-tuki juht on otsustanud jalad lenksudele tõsta ja uinaku teha, massaažisalongist ei kostu “hello, welcome massaaaage”, sest massöör on ühele vooditest tukkuma jäänud. Ka puuviljade müüja ei hüüa seekord midagi, sest tal on aeg oma sõiduvahendi/poe peale puhkama heita. Siin liigub ringi palju rollereid, mille külge on ehitatud näiteks grill-restoranid või smuutibaarid. Võtad aga maja eest oma putka ja sõidad just sinna, kus on täna head müüki oodata. Seepärast peab kitsastel tänavatel ettevaatlikult tee ääres kõndima, et mitte kellegi restorani alla jääda.

fullsizeoutput_3f09fullsizeoutput_3f08

Aga tagasi pikutavate taimaalaste juurde – ärge arvake, et nad kuidagi uimased või laisad on. Vastupidi, kui õige hetk, siis muutuvad nad väga kiireteks ja temperamentseteks, sellepärast võrdlus lõvide ja tiigritega sobiski. Aga kui on aega, siis puhkavad, kas või keset tänavat. Eestis sellist vaatepilti tihti ei näe – kõigil on kiire, kõigil on külm, mis omakorda muudab meid veel kärsitumaks ja kiiremaks. Mulle tundub, et ka põhjamaa loomad ei pikuta niimoodi puu all.

IMG_0010IMG_0013

Oleme valinud endale kiire elukeskkonna, aga kas jõuame oma kiirustamisega kaugemale, kui nemad? Jah, meil on võimsamad majad ja ilusamad teed, aga inimestena – kas oleme kuidagi paremad? Muidugi mõjutab keskkond meid palju, selle suure sooja hoidmise käigus ei jõuagi inimene end liiga vabaks lasta. Just tänu oma kiirustavale ja töökale iseloomule oleme selles raskes kliimas ellu jäänud, aga mulle näib, et tihti oleme lihtsalt harjunud kiirustama. Vahel avastan, et kuna Tallinna kesklinnas kõndides kõik nii kiirelt minust mööda trügivad, siis automaatselt järgnen neile ja proovin ka ise inimeste vahel tühjasid kohti leida, et saaks natuke veel kiiremini kõndida. Järsku meenub, et mul on vaba päev ja tulin tegelikult jalutama.

IMG_0011

24. jaanuar, Chiang Mai

See oli vist 6. klass, kui pidin kohustuliku kirjandusena lugema Gerdald Durrelli “Minu pere ja muud loomad”. Ma ei mäleta sellest eriti palju, aga raamatu algus läks mulle nii südamesse, et tuletab siiani aeg-ajalt ennast meelde. Mulle meenub see koht, kus perekond Durrellid olid kõik tõbised ja rahulolematud kliimaga enda ümber, nagu ikka sügisel ollakse, aga nad muutsid midagi. Nad tegid otsuse ära minna, kõik sinnapaika jätta ja soojale Korfu saarele kolida, kus päike paistis ja linnud laulsid, ja igasugu huvitavad loomad ja putukad liikusid ringi. Sellel hetkel ma tundsin, et just seda ma tahangi ja jäin ootama, millal minu pere samale mõttele jõuab

Kuigi me perega kunagi Korfule ei kolinud, ostsin ma mõned kuud tagasi oma elu esimese üheotsapileti. Lõpuks olen ma soojal maal, kus linnud laulavad ja päike paistab, ja mis kõige parem, tulevik on täiesti lahtine. Ka Hawaiil paistis päike ja Bosnias laulsid linnud – olen küll reisinud, aga alati on salaja lähenenud tagasilennu kuupäev koos uue kooliaasta alguse või muude kohustustega. Esimest korda tunnen mingit erilist vabadust oma tuleviku suhtes. Ma ei ole isegi veel kindel, mida ma sellelt tulevikult tahan, aga tean, mida ma ei taha. Ma ei taha, et mu nädalad hajuvad ühtlaseks 2 tööl, 1 vaba, 2 tööl, 2 vaba massiks ja vabadel päevadel ei suuda teha muud, kui vaadata Simpsoneid ja süüa kiirnuudleid, sest eelnev 14-tunnine tööpäev on mind nii vaimselt kui füüsiliselt täiesti tühjaks imenud. Isegi mõelda ei taha, sellepärast ongi hea keskenduda telekale ja unustada ära, kes ma üldse olen. Mis elu see on, kui inimene enam mõelda ei taha? Niimoodi elavaid inimesi on kindlasti väga palju, aga ehk libistasin ennast enne sellest olukorrast välja, kui päris zombiks muutusin, kes üldse enam midagi tahta ei oskagi.

Raske on uskuda, et oleme Tais olnud ainult natuke üle nädala ­­- et kõik need mõtted ja emotsioonid ja avastused on mahtunud kümne päeva sisse. Esimesed päevad on omal moel alati kõige erilisemad. Siis on meel veel täiesti avatud kõigele uuele ja oskad märgata ja hinnata iga pisikest detaili oma ümber. Bangkoki tänavad – basmati riisi ja erinevate vürtside lõhn seguneb massaažiõli, heitgaaside ja tänava äärsete toidujäätmete aroomidega. Kuigi see võib kõlada ebameeldivalt, oli see minu jaoks väga oluline äratundmishetk, ma olingi päriselt tagasi. Jälle on soe, jälle on väikesed 7/11 poed, mis muide lõhnavad ka igal pool Tais täpselt ühtemoodi. Astume ühte neist sisse ja müüjad tervitavad meid täiesti tavalise Savadikhaaaga nagu see hetk ei oleks üldse eriline. Mida nad siis peaksid tegema? Jooksma leti tagant välja ja hüüdma “Sa tulidki tagasi! Sa lubasid Septembris, et tuled ja nüüd sa oledki jälle siin!” Vist peaksid jah. Kuigi ma ei ole selles 7/11 -s kunagi käinud ja lubadusi tegin ka ainult endale. Nende jaoks olen ma muidugi üks tüütu turist, kes eriti millesti aru ei saa ja kõnnib mööda Bangkoki tänavaid oma segaduses ja imetleva näoga ringi.

fullsizeoutput_3ee5fullsizeoutput_3ee7fullsizeoutput_3ee6

Kahjuks kohaneb inimene kiirelt ja see esimeste päevade vaimustus ei kesta kaua. Järsku avastan, et kõik mis just oli nii eriline, tundub korraga nii normaalne. Ilmselt ongi seda vaja, läheksin vist lõhki, kui kõik päevad nii emotsiooniderohked oleks, aga vahel tahaks ikkagi kauem sellest imestusest kinni hoida. Õnneks külastab see mõnus imetluse ja imestuse tunne mind uuesti. Näiteks siis, kui sõidame bussiga Bangkokist Chiang Maisse ja aknast välja vaadates näen, et Suur Vanker on täiesti valet pidi, nii et kõik asjad kukuvad vankrist välja. Ja kuu vaatab taeva poole nagu kauss, mitte vasakule ega paremale vaid otse üles. Millegipärast jõuab just neid taevakehasid vaadates mulle kohale, kui kaugele me oleme kodust tulnud. Taevas on minu jaoks selline rahulik koht, kus kõik on ühtemoodi, mis iganes siin maa peal toimub, ja siis järsku on taevas teistpidi.

Aga selles kohanemises on oma võlu, ma ei ole kunagi selline turisti tüüp olnud, kellele meeldib iga päev uues kohas ärgata, hästi kiirelt bussiga kõik suuremad vaatamisväärsused läbi vaadata ja siis juba järgmisse sihtkohta kiirustada. See meenutab mulle klassiekskursioone, millest mul on üldiselt meeles väike ängistus sellest meeletust kiirustamisest, jälle on ruttu vaja bussi minna ja jälle on 30 minutit vaba aega. Mäletan, kuidas juba üsna noorena mõtlesin nendest sihtkohtadest, et ühel päeval olen täiskasvanu ja otsustan ise, kui kaua ma seda purskkaevu siin vaatan. Kui tahan, siis kas või terve päeva – eks ma selline aeglane kulgeja olen alati olnud, lapsena vist veel hullem.

fullsizeoutput_3eea

Ükskord ütles Joonas, et “Mulle meeldib reisides olla ühes kohas nii kaua, et kohalik barman teab mu nime.” Siis mõtlesin, et olen endale õige reisi– ja elukaaslase leidnud. Mulle meeldib just see, et eile läksin Chiang Mais marketile ja kokk juba naeratas mulle äratundvalt, sest ta teab, et ma küsin “one pad thai with chicken and one vegetarian please”, olen siin õppinud inglise keelt rääkima võimalikult vähe sõnu kasutades ja igaks juhuks näppudega juurde näidates. Ja mulle meeldib, et meil on siin vähemalt kuuks ajaks oma kodu, kust näeb hommikul ärgates ja õhtul magama jäädes tervet linna. See vaade ja korter oli päris palju meie hinnaklassist kõrgemal, aga otsustasime, et see on seda väärt ja hoiame kõige muu pealt kokku nii palju, kui võimalik. Seda me ka teeme, kusjuures mulle tundub et Tais tõesti on odavam väljas süüa, kui toidupoest toitu osta ja ise kodus teha. Tuleb muidugi õiged kohad üles leida, nagu see market, kust saab pad thaid ja kokk meile juba äratundvalt naeratab.

fullsizeoutput_3eec

Aga õnneks on praegu kõik veel alles alguses ja naudin seda mõnusat teadmatust, kuu aega oleme Chiang Mais ja mis siis saab? Keegi ei tea.