28. jaanuar, Chiang Mai

Tegin arvuti lahti, et Taist kirjutada, aga tundsin, et praegu tahab hoopis üks teine mälestus, üks teine algus minu seest välja kirjutatud saada. Sealt see kõik ju tegelikult algaski, ühest erakordselt igavast jaanuarikuu hilisõhtust Hiiumaal, 5 aastat tagasi. Olin siis 19-aastane ja järsku tundsin, et kõik on kogu aeg sama, aastad veerevad oma rütmis ja päriselt kunagi midagi ei muutu. Tegelikult oli siis palju muutunud, olin 4 kuud tagasi kolinud Tallinnasse ja hakanud ülikoolis suhtekorraldust õppima, aga see polnud piisav. Kujutasin ette, kuidas veedan järjekordse suve Hiiumaal, tehes täpselt samu asju, mis viimased 5 aastat ja lõpuks ei mäletagi, milline suvi see parajasti oli.

Kui sügisel Laura mind endaga suveks Hawaiile kutsus, tundus mõte mulle kuidagi liiga kauge, kallis ja hoomamatu. Selleks jaanuarikuu õhtuks, kui minu mõtted Hawaiini jõudsid, olid Laural juba teised plaanid ja nii otsustasin minna üksi. Ilmselt just nii see minema pidigi, meie mõlema jaoks. Korraga tundsin, et sellest hetkest algab minu oodatud muutus, minu rada.

Esimene õhtu Hawaiil. Ma olin äärmiselt rõõmus, aga samal ajal ka äärmiselt ärevil. See oli minu esimene õhtu üksi välismaal ja mitte lihtsalt välismaal, vaid Hawaiil. Kõik tundus mulle kuidagi suur, majad ja palmid ja ookean ja isegi õhk ja pimedus ookeani kohal tundusid mulle suured. Ma ei oska seda muud moodi kirjeldada, kui suurena. Nagu kõike oleks kuidagi rohkem, kui Eestis.

See oli soe, niiske ja pime Hawaii öö, ja järsku mina oma punase kohvriga selle keskel. Ma ei läinud esimene õhtu välja sööma ega linna vaatama, nagu ma nüüd esimene õhtu välismaal teeksin. Ma ei julgenud eriti midagi teha ja kõik tundus kallis, natuke hirmutav ja liiga ilus, et tõsi olla. Ainuke asi, mida teadsin et pean nägema, oli ookean. Küsisin eestlastelt, kuhu poole meri jääb ja sibasin siis sinna poole nagu värskelt munast koorunud kilpkonn.

Tee peale jäi ABC pood, minu esimene ABC külastus, neid külastusi tuli veel sadu, aga uskumatu, et üks hetk minu elus olin ma esimest korda ABC poes, ostsin endale banaani, jogurtit ja mingit Hawaii jooki, milleta hiljem peaaegu ükski päev ei möödunud. Puterdasin kassas midagi oma häbeliku inglise keelega ja teadsin juba, et üle tee on ookean. Vaikne ookean, suur ookean, mille keskel on pisike saar ja mina olen selle peal.

Ja ma läksin üle tee ja seal vaatas ookean mulle vastu – kohisev, soe, hiigelsuur. Tähed olid taevas ja Honolulu linn mu selja taga. Katsusin vett, kuigi see must, suur ja pime ookean tundus mulle natuke hirmutav. Kõik oli natuke hirmutav, suur ja võimas, aga nii eriline.

Nii eriline. Ma tahaks üldse olla võimeline tundma uuesti sellist põnevust, sellist hirmu, sellist rõõmu, sellist imetlust, sellist ärevust, sellist eufooriat ja seda kõike korraga. Ma ei tea, kas kõigile inimestele üldse on antud võimalus sellist tunnet tunda, veel enam korduvalt. Ehk on nii, et tundsid juba ära, aitab küll! Seda tunnet, et tõesti, päris ausalt, mitte miski muu ei loe. Ainult sina, ookean ja Hawaii limonaad, ja sa tead, et pärast seda hetke pole sa enam kunagi see, kes sa enne olid. Sa pole enam sama inimene ja su elu hakkab mingit hoopis teist rada pidi veerema.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nüüdseks on see rada toonud mind siia, pühapäevaõhtusesse Chiang Maisse. Tulime just marketilt, kust ostsime kaks karpi sushit, pannkooki, suure kobara banaane, papaiat ja pomelot – kõik kokku läks maksma 4.60€. Kui ma kunagi enam Tais ei ole, siis neid magusaid puuvilju ja turgusid oma ahvatlevate lõhnade ja inimeste sagimisega jään kõige rohkem igatsema.

fullsizeoutput_3f04

Taimaalasi vaadates tuleb mul vahel silmade ette pilt loodussaatest, kus lõvid ja tiigrid pikutavad puu all varjus…Tuk-tuki juht on otsustanud jalad lenksudele tõsta ja uinaku teha, massaažisalongist ei kostu “hello, welcome massaaaage”, sest massöör on ühele vooditest tukkuma jäänud. Ka puuviljade müüja ei hüüa seekord midagi, sest tal on aeg oma sõiduvahendi/poe peale puhkama heita. Siin liigub ringi palju rollereid, mille külge on ehitatud näiteks grill-restoranid või smuutibaarid. Võtad aga maja eest oma putka ja sõidad just sinna, kus on täna head müüki oodata. Seepärast peab kitsastel tänavatel ettevaatlikult tee ääres kõndima, et mitte kellegi restorani alla jääda.

fullsizeoutput_3f09fullsizeoutput_3f08

Aga tagasi pikutavate taimaalaste juurde – ärge arvake, et nad kuidagi uimased või laisad on. Vastupidi, kui õige hetk, siis muutuvad nad väga kiireteks ja temperamentseteks, sellepärast võrdlus lõvide ja tiigritega sobiski. Aga kui on aega, siis puhkavad, kas või keset tänavat. Eestis sellist vaatepilti tihti ei näe – kõigil on kiire, kõigil on külm, mis omakorda muudab meid veel kärsitumaks ja kiiremaks. Mulle tundub, et ka põhjamaa loomad ei pikuta niimoodi puu all.

IMG_0010IMG_0013

Oleme valinud endale kiire elukeskkonna, aga kas jõuame oma kiirustamisega kaugemale, kui nemad? Jah, meil on võimsamad majad ja ilusamad teed, aga inimestena – kas oleme kuidagi paremad? Muidugi mõjutab keskkond meid palju, selle suure sooja hoidmise käigus ei jõuagi inimene end liiga vabaks lasta. Just tänu oma kiirustavale ja töökale iseloomule oleme selles raskes kliimas ellu jäänud, aga mulle näib, et tihti oleme lihtsalt harjunud kiirustama. Vahel avastan, et kuna Tallinna kesklinnas kõndides kõik nii kiirelt minust mööda trügivad, siis automaatselt järgnen neile ja proovin ka ise inimeste vahel tühjasid kohti leida, et saaks natuke veel kiiremini kõndida. Järsku meenub, et mul on vaba päev ja tulin tegelikult jalutama.

IMG_0011

Advertisements

24. jaanuar, Chiang Mai

See oli vist 6. klass, kui pidin kohustuliku kirjandusena lugema Gerdald Durrelli “Minu pere ja muud loomad”. Ma ei mäleta sellest eriti palju, aga raamatu algus läks mulle nii südamesse, et tuletab siiani aeg-ajalt ennast meelde. Mulle meenub see koht, kus perekond Durrellid olid kõik tõbised ja rahulolematud kliimaga enda ümber, nagu ikka sügisel ollakse, aga nad muutsid midagi. Nad tegid otsuse ära minna, kõik sinnapaika jätta ja soojale Korfu saarele kolida, kus päike paistis ja linnud laulsid, ja igasugu huvitavad loomad ja putukad liikusid ringi. Sellel hetkel ma tundsin, et just seda ma tahangi ja jäin ootama, millal minu pere samale mõttele jõuab

Kuigi me perega kunagi Korfule ei kolinud, ostsin ma mõned kuud tagasi oma elu esimese üheotsapileti. Lõpuks olen ma soojal maal, kus linnud laulavad ja päike paistab, ja mis kõige parem, tulevik on täiesti lahtine. Ka Hawaiil paistis päike ja Bosnias laulsid linnud – olen küll reisinud, aga alati on salaja lähenenud tagasilennu kuupäev koos uue kooliaasta alguse või muude kohustustega. Esimest korda tunnen mingit erilist vabadust oma tuleviku suhtes. Ma ei ole isegi veel kindel, mida ma sellelt tulevikult tahan, aga tean, mida ma ei taha. Ma ei taha, et mu nädalad hajuvad ühtlaseks 2 tööl, 1 vaba, 2 tööl, 2 vaba massiks ja vabadel päevadel ei suuda teha muud, kui vaadata Simpsoneid ja süüa kiirnuudleid, sest eelnev 14-tunnine tööpäev on mind nii vaimselt kui füüsiliselt täiesti tühjaks imenud. Isegi mõelda ei taha, sellepärast ongi hea keskenduda telekale ja unustada ära, kes ma üldse olen. Mis elu see on, kui inimene enam mõelda ei taha? Niimoodi elavaid inimesi on kindlasti väga palju, aga ehk libistasin ennast enne sellest olukorrast välja, kui päris zombiks muutusin, kes üldse enam midagi tahta ei oskagi.

Raske on uskuda, et oleme Tais olnud ainult natuke üle nädala ­­- et kõik need mõtted ja emotsioonid ja avastused on mahtunud kümne päeva sisse. Esimesed päevad on omal moel alati kõige erilisemad. Siis on meel veel täiesti avatud kõigele uuele ja oskad märgata ja hinnata iga pisikest detaili oma ümber. Bangkoki tänavad – basmati riisi ja erinevate vürtside lõhn seguneb massaažiõli, heitgaaside ja tänava äärsete toidujäätmete aroomidega. Kuigi see võib kõlada ebameeldivalt, oli see minu jaoks väga oluline äratundmishetk, ma olingi päriselt tagasi. Jälle on soe, jälle on väikesed 7/11 poed, mis muide lõhnavad ka igal pool Tais täpselt ühtemoodi. Astume ühte neist sisse ja müüjad tervitavad meid täiesti tavalise Savadikhaaaga nagu see hetk ei oleks üldse eriline. Mida nad siis peaksid tegema? Jooksma leti tagant välja ja hüüdma “Sa tulidki tagasi! Sa lubasid Septembris, et tuled ja nüüd sa oledki jälle siin!” Vist peaksid jah. Kuigi ma ei ole selles 7/11 -s kunagi käinud ja lubadusi tegin ka ainult endale. Nende jaoks olen ma muidugi üks tüütu turist, kes eriti millesti aru ei saa ja kõnnib mööda Bangkoki tänavaid oma segaduses ja imetleva näoga ringi.

fullsizeoutput_3ee5fullsizeoutput_3ee7fullsizeoutput_3ee6

Kahjuks kohaneb inimene kiirelt ja see esimeste päevade vaimustus ei kesta kaua. Järsku avastan, et kõik mis just oli nii eriline, tundub korraga nii normaalne. Ilmselt ongi seda vaja, läheksin vist lõhki, kui kõik päevad nii emotsiooniderohked oleks, aga vahel tahaks ikkagi kauem sellest imestusest kinni hoida. Õnneks külastab see mõnus imetluse ja imestuse tunne mind uuesti. Näiteks siis, kui sõidame bussiga Bangkokist Chiang Maisse ja aknast välja vaadates näen, et Suur Vanker on täiesti valet pidi, nii et kõik asjad kukuvad vankrist välja. Ja kuu vaatab taeva poole nagu kauss, mitte vasakule ega paremale vaid otse üles. Millegipärast jõuab just neid taevakehasid vaadates mulle kohale, kui kaugele me oleme kodust tulnud. Taevas on minu jaoks selline rahulik koht, kus kõik on ühtemoodi, mis iganes siin maa peal toimub, ja siis järsku on taevas teistpidi.

Aga selles kohanemises on oma võlu, ma ei ole kunagi selline turisti tüüp olnud, kellele meeldib iga päev uues kohas ärgata, hästi kiirelt bussiga kõik suuremad vaatamisväärsused läbi vaadata ja siis juba järgmisse sihtkohta kiirustada. See meenutab mulle klassiekskursioone, millest mul on üldiselt meeles väike ängistus sellest meeletust kiirustamisest, jälle on ruttu vaja bussi minna ja jälle on 30 minutit vaba aega. Mäletan, kuidas juba üsna noorena mõtlesin nendest sihtkohtadest, et ühel päeval olen täiskasvanu ja otsustan ise, kui kaua ma seda purskkaevu siin vaatan. Kui tahan, siis kas või terve päeva – eks ma selline aeglane kulgeja olen alati olnud, lapsena vist veel hullem.

fullsizeoutput_3eea

Ükskord ütles Joonas, et “Mulle meeldib reisides olla ühes kohas nii kaua, et kohalik barman teab mu nime.” Siis mõtlesin, et olen endale õige reisi– ja elukaaslase leidnud. Mulle meeldib just see, et eile läksin Chiang Mais marketile ja kokk juba naeratas mulle äratundvalt, sest ta teab, et ma küsin “one pad thai with chicken and one vegetarian please”, olen siin õppinud inglise keelt rääkima võimalikult vähe sõnu kasutades ja igaks juhuks näppudega juurde näidates. Ja mulle meeldib, et meil on siin vähemalt kuuks ajaks oma kodu, kust näeb hommikul ärgates ja õhtul magama jäädes tervet linna. See vaade ja korter oli päris palju meie hinnaklassist kõrgemal, aga otsustasime, et see on seda väärt ja hoiame kõige muu pealt kokku nii palju, kui võimalik. Seda me ka teeme, kusjuures mulle tundub et Tais tõesti on odavam väljas süüa, kui toidupoest toitu osta ja ise kodus teha. Tuleb muidugi õiged kohad üles leida, nagu see market, kust saab pad thaid ja kokk meile juba äratundvalt naeratab.

fullsizeoutput_3eec

Aga õnneks on praegu kõik veel alles alguses ja naudin seda mõnusat teadmatust, kuu aega oleme Chiang Mais ja mis siis saab? Keegi ei tea.