24. jaanuar, Chiang Mai

See oli vist 6. klass, kui pidin kohustuliku kirjandusena lugema Gerdald Durrelli “Minu pere ja muud loomad”. Ma ei mäleta sellest eriti palju, aga raamatu algus läks mulle nii südamesse, et tuletab siiani aeg-ajalt ennast meelde. Mulle meenub see koht, kus perekond Durrellid olid kõik tõbised ja rahulolematud kliimaga enda ümber, nagu ikka sügisel ollakse, aga nad muutsid midagi. Nad tegid otsuse ära minna, kõik sinnapaika jätta ja soojale Korfu saarele kolida, kus päike paistis ja linnud laulsid, ja igasugu huvitavad loomad ja putukad liikusid ringi. Sellel hetkel ma tundsin, et just seda ma tahangi ja jäin ootama, millal minu pere samale mõttele jõuab

Kuigi me perega kunagi Korfule ei kolinud, ostsin ma mõned kuud tagasi oma elu esimese üheotsapileti. Lõpuks olen ma soojal maal, kus linnud laulavad ja päike paistab, ja mis kõige parem, tulevik on täiesti lahtine. Ka Hawaiil paistis päike ja Bosnias laulsid linnud – olen küll reisinud, aga alati on salaja lähenenud tagasilennu kuupäev koos uue kooliaasta alguse või muude kohustustega. Esimest korda tunnen mingit erilist vabadust oma tuleviku suhtes. Ma ei ole isegi veel kindel, mida ma sellelt tulevikult tahan, aga tean, mida ma ei taha. Ma ei taha, et mu nädalad hajuvad ühtlaseks 2 tööl, 1 vaba, 2 tööl, 2 vaba massiks ja vabadel päevadel ei suuda teha muud, kui vaadata Simpsoneid ja süüa kiirnuudleid, sest eelnev 14-tunnine tööpäev on mind nii vaimselt kui füüsiliselt täiesti tühjaks imenud. Isegi mõelda ei taha, sellepärast ongi hea keskenduda telekale ja unustada ära, kes ma üldse olen. Mis elu see on, kui inimene enam mõelda ei taha? Niimoodi elavaid inimesi on kindlasti väga palju, aga ehk libistasin ennast enne sellest olukorrast välja, kui päris zombiks muutusin, kes üldse enam midagi tahta ei oskagi.

Raske on uskuda, et oleme Tais olnud ainult natuke üle nädala ­­- et kõik need mõtted ja emotsioonid ja avastused on mahtunud kümne päeva sisse. Esimesed päevad on omal moel alati kõige erilisemad. Siis on meel veel täiesti avatud kõigele uuele ja oskad märgata ja hinnata iga pisikest detaili oma ümber. Bangkoki tänavad – basmati riisi ja erinevate vürtside lõhn seguneb massaažiõli, heitgaaside ja tänava äärsete toidujäätmete aroomidega. Kuigi see võib kõlada ebameeldivalt, oli see minu jaoks väga oluline äratundmishetk, ma olingi päriselt tagasi. Jälle on soe, jälle on väikesed 7/11 poed, mis muide lõhnavad ka igal pool Tais täpselt ühtemoodi. Astume ühte neist sisse ja müüjad tervitavad meid täiesti tavalise Savadikhaaaga nagu see hetk ei oleks üldse eriline. Mida nad siis peaksid tegema? Jooksma leti tagant välja ja hüüdma “Sa tulidki tagasi! Sa lubasid Septembris, et tuled ja nüüd sa oledki jälle siin!” Vist peaksid jah. Kuigi ma ei ole selles 7/11 -s kunagi käinud ja lubadusi tegin ka ainult endale. Nende jaoks olen ma muidugi üks tüütu turist, kes eriti millesti aru ei saa ja kõnnib mööda Bangkoki tänavaid oma segaduses ja imetleva näoga ringi.

fullsizeoutput_3ee5fullsizeoutput_3ee7fullsizeoutput_3ee6

Kahjuks kohaneb inimene kiirelt ja see esimeste päevade vaimustus ei kesta kaua. Järsku avastan, et kõik mis just oli nii eriline, tundub korraga nii normaalne. Ilmselt ongi seda vaja, läheksin vist lõhki, kui kõik päevad nii emotsiooniderohked oleks, aga vahel tahaks ikkagi kauem sellest imestusest kinni hoida. Õnneks külastab see mõnus imetluse ja imestuse tunne mind uuesti. Näiteks siis, kui sõidame bussiga Bangkokist Chiang Maisse ja aknast välja vaadates näen, et Suur Vanker on täiesti valet pidi, nii et kõik asjad kukuvad vankrist välja. Ja kuu vaatab taeva poole nagu kauss, mitte vasakule ega paremale vaid otse üles. Millegipärast jõuab just neid taevakehasid vaadates mulle kohale, kui kaugele me oleme kodust tulnud. Taevas on minu jaoks selline rahulik koht, kus kõik on ühtemoodi, mis iganes siin maa peal toimub, ja siis järsku on taevas teistpidi.

Aga selles kohanemises on oma võlu, ma ei ole kunagi selline turisti tüüp olnud, kellele meeldib iga päev uues kohas ärgata, hästi kiirelt bussiga kõik suuremad vaatamisväärsused läbi vaadata ja siis juba järgmisse sihtkohta kiirustada. See meenutab mulle klassiekskursioone, millest mul on üldiselt meeles väike ängistus sellest meeletust kiirustamisest, jälle on ruttu vaja bussi minna ja jälle on 30 minutit vaba aega. Mäletan, kuidas juba üsna noorena mõtlesin nendest sihtkohtadest, et ühel päeval olen täiskasvanu ja otsustan ise, kui kaua ma seda purskkaevu siin vaatan. Kui tahan, siis kas või terve päeva – eks ma selline aeglane kulgeja olen alati olnud, lapsena vist veel hullem.

fullsizeoutput_3eea

Ükskord ütles Joonas, et “Mulle meeldib reisides olla ühes kohas nii kaua, et kohalik barman teab mu nime.” Siis mõtlesin, et olen endale õige reisi– ja elukaaslase leidnud. Mulle meeldib just see, et eile läksin Chiang Mais marketile ja kokk juba naeratas mulle äratundvalt, sest ta teab, et ma küsin “one pad thai with chicken and one vegetarian please”, olen siin õppinud inglise keelt rääkima võimalikult vähe sõnu kasutades ja igaks juhuks näppudega juurde näidates. Ja mulle meeldib, et meil on siin vähemalt kuuks ajaks oma kodu, kust näeb hommikul ärgates ja õhtul magama jäädes tervet linna. See vaade ja korter oli päris palju meie hinnaklassist kõrgemal, aga otsustasime, et see on seda väärt ja hoiame kõige muu pealt kokku nii palju, kui võimalik. Seda me ka teeme, kusjuures mulle tundub et Tais tõesti on odavam väljas süüa, kui toidupoest toitu osta ja ise kodus teha. Tuleb muidugi õiged kohad üles leida, nagu see market, kust saab pad thaid ja kokk meile juba äratundvalt naeratab.

fullsizeoutput_3eec

Aga õnneks on praegu kõik veel alles alguses ja naudin seda mõnusat teadmatust, kuu aega oleme Chiang Mais ja mis siis saab? Keegi ei tea.

 

Advertisements

2 kommentaari “24. jaanuar, Chiang Mai

  1. Õde

    Mulle tuli ükspäev just suur tai 7-11 igatsus peale ja mõtlesin, et palun sul mõne pildi saata. Nüüd nägin, et sa juba olid saatnud, siitkaudu.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s