28. jaanuar, Chiang Mai

Tegin arvuti lahti, et Taist kirjutada, aga tundsin, et praegu tahab hoopis üks teine mälestus, üks teine algus minu seest välja kirjutatud saada. Sealt see kõik ju tegelikult algaski, ühest erakordselt igavast jaanuarikuu hilisõhtust Hiiumaal, 5 aastat tagasi. Olin siis 19-aastane ja järsku tundsin, et kõik on kogu aeg sama, aastad veerevad oma rütmis ja päriselt kunagi midagi ei muutu. Tegelikult oli siis palju muutunud, olin 4 kuud tagasi kolinud Tallinnasse ja hakanud ülikoolis suhtekorraldust õppima, aga see polnud piisav. Kujutasin ette, kuidas veedan järjekordse suve Hiiumaal, tehes täpselt samu asju, mis viimased 5 aastat ja lõpuks ei mäletagi, milline suvi see parajasti oli.

Kui sügisel Laura mind endaga suveks Hawaiile kutsus, tundus mõte mulle kuidagi liiga kauge, kallis ja hoomamatu. Selleks jaanuarikuu õhtuks, kui minu mõtted Hawaiini jõudsid, olid Laural juba teised plaanid ja nii otsustasin minna üksi. Ilmselt just nii see minema pidigi, meie mõlema jaoks. Korraga tundsin, et sellest hetkest algab minu oodatud muutus, minu rada.

Esimene õhtu Hawaiil. Ma olin äärmiselt rõõmus, aga samal ajal ka äärmiselt ärevil. See oli minu esimene õhtu üksi välismaal ja mitte lihtsalt välismaal, vaid Hawaiil. Kõik tundus mulle kuidagi suur, majad ja palmid ja ookean ja isegi õhk ja pimedus ookeani kohal tundusid mulle suured. Ma ei oska seda muud moodi kirjeldada, kui suurena. Nagu kõike oleks kuidagi rohkem, kui Eestis.

See oli soe, niiske ja pime Hawaii öö, ja järsku mina oma punase kohvriga selle keskel. Ma ei läinud esimene õhtu välja sööma ega linna vaatama, nagu ma nüüd esimene õhtu välismaal teeksin. Ma ei julgenud eriti midagi teha ja kõik tundus kallis, natuke hirmutav ja liiga ilus, et tõsi olla. Ainuke asi, mida teadsin et pean nägema, oli ookean. Küsisin eestlastelt, kuhu poole meri jääb ja sibasin siis sinna poole nagu värskelt munast koorunud kilpkonn.

Tee peale jäi ABC pood, minu esimene ABC külastus, neid külastusi tuli veel sadu, aga uskumatu, et üks hetk minu elus olin ma esimest korda ABC poes, ostsin endale banaani, jogurtit ja mingit Hawaii jooki, milleta hiljem peaaegu ükski päev ei möödunud. Puterdasin kassas midagi oma häbeliku inglise keelega ja teadsin juba, et üle tee on ookean. Vaikne ookean, suur ookean, mille keskel on pisike saar ja mina olen selle peal.

Ja ma läksin üle tee ja seal vaatas ookean mulle vastu – kohisev, soe, hiigelsuur. Tähed olid taevas ja Honolulu linn mu selja taga. Katsusin vett, kuigi see must, suur ja pime ookean tundus mulle natuke hirmutav. Kõik oli natuke hirmutav, suur ja võimas, aga nii eriline.

Nii eriline. Ma tahaks üldse olla võimeline tundma uuesti sellist põnevust, sellist hirmu, sellist rõõmu, sellist imetlust, sellist ärevust, sellist eufooriat ja seda kõike korraga. Ma ei tea, kas kõigile inimestele üldse on antud võimalus sellist tunnet tunda, veel enam korduvalt. Ehk on nii, et tundsid juba ära, aitab küll! Seda tunnet, et tõesti, päris ausalt, mitte miski muu ei loe. Ainult sina, ookean ja Hawaii limonaad, ja sa tead, et pärast seda hetke pole sa enam kunagi see, kes sa enne olid. Sa pole enam sama inimene ja su elu hakkab mingit hoopis teist rada pidi veerema.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nüüdseks on see rada toonud mind siia, pühapäevaõhtusesse Chiang Maisse. Tulime just marketilt, kust ostsime kaks karpi sushit, pannkooki, suure kobara banaane, papaiat ja pomelot – kõik kokku läks maksma 4.60€. Kui ma kunagi enam Tais ei ole, siis neid magusaid puuvilju ja turgusid oma ahvatlevate lõhnade ja inimeste sagimisega jään kõige rohkem igatsema.

fullsizeoutput_3f04

Taimaalasi vaadates tuleb mul vahel silmade ette pilt loodussaatest, kus lõvid ja tiigrid pikutavad puu all varjus…Tuk-tuki juht on otsustanud jalad lenksudele tõsta ja uinaku teha, massaažisalongist ei kostu “hello, welcome massaaaage”, sest massöör on ühele vooditest tukkuma jäänud. Ka puuviljade müüja ei hüüa seekord midagi, sest tal on aeg oma sõiduvahendi/poe peale puhkama heita. Siin liigub ringi palju rollereid, mille külge on ehitatud näiteks grill-restoranid või smuutibaarid. Võtad aga maja eest oma putka ja sõidad just sinna, kus on täna head müüki oodata. Seepärast peab kitsastel tänavatel ettevaatlikult tee ääres kõndima, et mitte kellegi restorani alla jääda.

fullsizeoutput_3f09fullsizeoutput_3f08

Aga tagasi pikutavate taimaalaste juurde – ärge arvake, et nad kuidagi uimased või laisad on. Vastupidi, kui õige hetk, siis muutuvad nad väga kiireteks ja temperamentseteks, sellepärast võrdlus lõvide ja tiigritega sobiski. Aga kui on aega, siis puhkavad, kas või keset tänavat. Eestis sellist vaatepilti tihti ei näe – kõigil on kiire, kõigil on külm, mis omakorda muudab meid veel kärsitumaks ja kiiremaks. Mulle tundub, et ka põhjamaa loomad ei pikuta niimoodi puu all.

IMG_0010IMG_0013

Oleme valinud endale kiire elukeskkonna, aga kas jõuame oma kiirustamisega kaugemale, kui nemad? Jah, meil on võimsamad majad ja ilusamad teed, aga inimestena – kas oleme kuidagi paremad? Muidugi mõjutab keskkond meid palju, selle suure sooja hoidmise käigus ei jõuagi inimene end liiga vabaks lasta. Just tänu oma kiirustavale ja töökale iseloomule oleme selles raskes kliimas ellu jäänud, aga mulle näib, et tihti oleme lihtsalt harjunud kiirustama. Vahel avastan, et kuna Tallinna kesklinnas kõndides kõik nii kiirelt minust mööda trügivad, siis automaatselt järgnen neile ja proovin ka ise inimeste vahel tühjasid kohti leida, et saaks natuke veel kiiremini kõndida. Järsku meenub, et mul on vaba päev ja tulin tegelikult jalutama.

IMG_0011

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s