9. veebruar, Chiang Mai – Nostalgia, hõre õhk ja muinasjutuküla mägedes

Viimased paar päeva on pilvine olnud ja uskumatu, aga eestlane minus väga naudib seda. Arvan küll, et olen rännumees ja tahan kodust kaugele, aga näed, vaatan aknast välja ja tunnetan seda mõnusat tuttavat tunnet, et korraks päike ei sära. See on kuidagi kodusem ja rahulikum. Ja siis tulevad silmade ette pildid kodust, nostalgia on neid pilte päris palju moonutanud. Nendes piltides ei ole lund ega külma, on soe suveõhtu Hiiumaal ja kuidagi on kokku saanud terve mu pere ja sõbrad, kellelgi pole halb tuju ja sääsed ei näri. Isegi minu armas koer Dändi mängib omaette, mitte ei nühi kõiki oma ilase pulgaga lootes, et keegi ometi seda viskab.

Kui mõtlen Hawaiile, ei mõtle ma selle peale, et suhtlus mu toakaaslastega läks vahepeal nii pingeliseks, et nad mulle enam isegi tere ei öelnud. Või selle peale, et mul kunagi raha ei olnud ja suve lõpus 300 dollarine tšekk rõdult alla lendas. Ma ei mõtle, kui üksikuna ma ennast tihti tundsin. Ei, ma mõtlen soojade suveööde peale, kui me mägedes ilma katuseta autoga ringi sõitsime ja ma mõtlen selle peale, kuidas ma õhtuti rannas päikeseloojangut vaatasin ja varbad sooja liiva alla lükkasin. Ma mõtlen sellele, kuidas restoranis olid toredad kliendid, kelle laua kõrvale ma seisma ja oma unistustest rääkima jäin. Ma ei mõtle selle peale, kuidas minus tekitas judinaid see, et ma turul inimestele täielikku jama pähe määrima pidin. Ma mõtlen sellele, kuidas tööpäeva lõpus minu juudist ülemus Tony limonaadi ostis ja me tagasi Waikiki poole kihutasime. Selleks korraks olid müümised müüdud, ausal või ebaausal moel, aga mul oli raha, et üüri maksta ja sushit osta.

Hiljem Chiang Maile tagasi mõeldes ei meenuta ma kindlasti seda, et peatänavatel kõndides ei taha ma sügavalt sisse hingata, sest tunnen, kuidas mu kopsud heitgaasi ja tolmuga täituvad. Või sellele, et siin pole sa jalakäijana mitte keegi, et kõndimiseks pole kohta ja ülekäigurajad on lihtsalt nalja pärast maha joonistatud, sest ükski auto ei kavatsegi sind kunagi üle tee lasta. Või seda, kui keeruline on seletada, et ma ei taha oma toidu sisse liha. “Vegetarian, no meat, please, no chicken, no pork” Sõbraliku naeratusega koos saan vastuseks “Pork, yeess!” Või “No!” Ja ma ei tea, kas see no tähendab, et ilma sealihata ei saa toitu valmistada või “No”, nad ei pane liha. Kõik see jääb häguseks taustaks säravatele headele mälestustele.

Näiteks sellele, kuidas vaatasin 1500m kõrguselt mägesid enda all ja tundsin korraga, kui erilises kohas ma olen. Ma ei tea, kas see oli hõredast õhust või taimaalaste jaoks väga olulise templi Wat Phra Thati lähedusest, aga vaatasin alla ja pisarad tulid silma, samal ajal tahtsin naerda ja pea hakkas ringi käima. Selles kohas oli mingi imeline rahu, tagasi mõeldes tundub mulle, et inimesed isegi liikusid aegluubis ja rääkisid hästi vaikselt. Tundus nagu oleksin kõige eest ära põgenendud. Kõik soovid, mured ja rõõmud sagivad seal kaugel all ringi ja siin on ainult tühjus ja rahu.

fullsizeoutput_3f7c

fullsizeoutput_3f70

fullsizeoutput_3f71

Sõitsime rolleriga edasi – veel kõrgemale, tee läks järjest kitsamaks ja kurvilisemaks. Ühes kohas tuli silt, mis ütles et ilma töötava signaalita ei tohi edasi sõita. Istusin seal rolleri tagaistmel ja mõtlesin “Huvitav, miks? Ilmselt selleks, et madusid ja metsloomi tee pealt ära tuututada.” Tegelikult oli töötavat signaali vaja selleks, et kurvid ja tõusud olid nii järsud ja teed nii kitsad, et kurvi tagant tulevatele autodele tuli märku anda, et me oleme siin. Mina oma maofoobiaga olin muidugi valmistunud sadu madusid nägema, aga ainuke madu keda ma Tais näinud olen, oli pisike maobeebi Bangkokis.

IMG_0170fullsizeoutput_3f62

IMG_0138
Tanklas

Sõitsime pikalt mööda mägist teed edasi, vahepeal panin silmad kinni, sest kurvides jäi meist vasakule kuristik ja paremale möödasõitev auto. Asustus oli ammu lõppenud ja tundus, et kitsas tee saab viia ainult mõne matkaraja või vaateplatvormini. Täiesti ootamatult jõudsime hoopis ühte kummalisse külasse. See oli nii veider ja armas koht, tänavatel jooksid rõõmsalt koos lapsed, koerad kutsikatega, kanad tibudega ja kassid poegadega. 

fullsizeoutput_3f76IMG_0144fullsizeoutput_3f79

Istusime kohalikku restorani, kus pakuti kiirnuudleid. Sõime, vaatasime ja imestasime – kõik oli nii vaba, kuked kiresid laudade peal ja inimesed ajasid rahulikult omi asju. Ilmselt on nad harjunud, et üllatunud turistid aeg-ajalt nende koju satuvad. Niimoodi kõigest eraldatuna nad seal elavad, olen ju ise ka terve elu saare peal elanud, mingi osa minust naudib seda kõigest eemal omette olemist.

IMG_0164fullsizeoutput_3f7b

Sellised hetked teevadki reisimise minu jaoks eriliseks – kunagi ei tea mis järgmise kurvi taga ootab.

fullsizeoutput_3f75

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s