Kohustus olla õnnelik

Kas te ei tunne vahel kohustust olla õnnelik? Näiteks sõbrapäeval? Või aastavahetusel? Või reisil olles…

Kuna eile oli sõbrapäev ja ma olen välismaal, siis tundsin seda kohustust eriti tugevalt. Usun, et inimesed, kes on reisil olnud rohkem kui nädala või kaks saavad aru, et iga minut igas päevas ei saa õnnelik olla. Mitte et ma üldiselt reisil rõõmus poleks – kui keegi mõõdaks minu õnnetunnet ja teeks sellest statistika, siis oleks reisimine kindlasti tugevalt üle rutiinsest elust. Aga mitte iga hetk.

Ilmselt tekitan selle kohustuse 99 protsenti endale ise. Nägin ju nii palju vaeva, et siia tulla ja mul on lõpuks soe (mul pole peaaegu et mitte kunagi piisavalt soe) ja päike annab mulle iga päev D-vitamiini. Peaksin ju kogu aeg õnnest pakatama. Aga kui ärkan ühel  hommikul halva tujuga ja ei taha täna üldse eriti midagi teha, siis tunnen süümepiinu. Ja kui siis veel juhtub keegi küsima, et kuidas mul küll siin kaugel läheb, siis kirjutan ise tuima näoga ekraani vaadates “Nii hästi, oleme väga rahul kõigega.”, sest ma tunnen, et seda minult oodatakse. Reisivad inimesed on õnnelikud, nad on ennast rutiinist välja rabelenud ja peesitavad päikese käes, meil siin Eestis on päris probleemid.

Ja ma olengi väga rahul kõigega, see ei ole üldse vale. Ma ei vahetaks kunagi isegi reisimise kõige raskemaid hetki koduse rutiini vastu. Need rasked hetked annavadki reisimisele mõtte, need hetked vormivad ja kasvatavad meid ja tänu sellele lähme koju tagasi natuke tugevamate, avatumate ja paremate inimestena. Kodust eemal olles on meil aega rohkem enda sisse vaadata, ehk leiame sealt midagi, mille üle me uhked pole või mälestusi, mis meid ei rõõmusta. Mingid tunded tahavad läbi tunnetatud ja mõeldud saada, see võib hetkeks hoopis melanhoolsust tekitada, aga suures plaanis liigume ju edasi ja parandame ennast.

Mulle tundub, et õnnelik olemine on praegu moes. Instagramikuulsused on alati ideaalsetes kohtades, ise ideaalsed ja muidugi ideaalselt õnnelikud. Imelik olekski vaadata mossitavate inimeste pilte, aga vahel mõjub see “mu elu on nii ideaalne” kuvand hoopis kurvana. Võib-olla olen mina kibestunud ja nende eludes ongi kõik alati hästi, aga ükspäev oma Instagrami pilte vaadates avastasin, et kõige rohkem erakordselt rõõmsaid pilte on ajast, mil ma olin omadega täiesti puntras. Ilmselt tekitas minus head tunnet see, et kuskil, kellegi telefoniekraanil on mul kõik korras. Kõige parematel hetkedel elus unustan üldse pilti teha ja pärast on natuke kahju, et sellest mälestust pole, aga ilmselt peabki siis see pilt ainult minu südames olema.

Või näiteks valentinipäev, mis peab romantiline olema. Ma ei ole üldse selle päeva vastane ja kõik need sarkastilised kommentaarid mulle ka ei meeldi, aga jäin eile selle peale mõtlema, kuidas sean ootused sellistel päevadel alati meeletult kõrgeks. Aga mis siis saab, kui valentinipäeval on kõik lauad heades restoranides kinni ja eriti pole tuju ka midagi romantilist teha? Elule meeldib hoopis nii teha, et suvaline teisipäev kodus filmi vaadates ja popcorni süües on kordades romantilisem, kui sõbrapäev.

Loodan, et minu jutust ei jäänud muljet nagu poleks õnnelik olemine minu elueesmärk. On, aga mida ausam selle koha pealt olla, seda siiramalt õnnelikuna ennast tunnen. Alustan näiteks selle postituse kirjutamisest ja ütlemisest, et alati ei pea kramplikult ideaalsuse ja õnnelikkuse kuvandist kinni hoidma.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s